Otsi Koduaknast merevaadet seganud pilliroog aitab plastireostust ohjeldada
Maaelu portaal kirjutab Startup Inkubaatoris tegutsevast ettevõttest Pillirookõrs. Saaremaale elama asunud elukaaslased Grete Riim ja Mihkel Tamm pöördusid roheusku, jätsid muu maailma seljataha ja asusid maailma heaollu oma panust andes tootma biolagunevaid pilliroost joogikõrsi.
See on äärmiselt lihtne käsitlus nende loost, tegelikult asuvad juured üpris sügaval. Grete on küll Saaremaalt, aga ta töötas Tallinnas turunduse valdkonnas. Seal ta kohtus Mihkliga, kes korraldas äriklientidele turundusüritusi. Mehele oli juba ammu närvidele käinud, kui palju kulub sellistele üritustele ühekordset tavaari, alates õhupallidest kuni fotoseinte ja meetrite kaupa punaste vaipadeni. Rääkimata ühekordsetest taldrikutest, topsidest ja plastkõrtest. Kõik läheb ju pärast üritust otsejoones prügikasti. Mihkel neelas kõik südant kripeldades alla, kuni kohtus Saaremaalt pärit Gretega.
Naine kutsus ta oma kodusaarele. Nõustunud kaasa tulema, asus Mihkel tööle kohalikku omavalitsusse. Siinses elukeskkonnas lasi ta oma tunded valla ja huvi puhta elu ning looduse säilitamise vastu järjest kasvas. Mida rohkem sai sel teemal loetud ja dokumentaalfilme vaadatud, seda enam Grete ja Mihkel mõistsid teadliku tarbimise olulisust. „Ühel päeval tammusin õhtul kodus ringi, korrutades, kas seitsme põlvkonna pärast on meil siin hea elada. See oli mõte, mida kuulsin ühe dokumentaalfilmi alguses, ja mõte jäi kummitama,” rääkis Grete. Kummitama jäi mõte, millest teha plastile alternatiivi. „Oleme esimene generatsioon, kes sellele tähelepanu pöörab, aga ilmselt ka viimane, kes midagi korda saab saata,” lisas Grete.
Reis Aasiasse muutis kõike
Läinud kevadel oli paaril võimalus veeta kolm nädalat Aasias, täpsemalt Filipiinidel. Ühest küljest tajusid nad plasti vastikust, sest sealsed jõed on seda täis, aga seal avastasid ka bambusevõrsetest tehtud kõrred. Nad tõid neid kõrsi kaasa, jagasid sõpradele ja restoranile Hafen, kus Grete töötas. Idee oli hakata neid siia tarnima ja turustama.
Aga edasi läks kõik justkui kronoloogilist rada. Grete ja Mihkli kodu juhtus olema mere ääres, kus sirguv pilliroog hakkas varjama vaadet merele. Mihkel asus seda trimmeriga maha võtma. Trimmeri jõhv ei pidanud vastu ja ta pidi seda korduvalt välja vahetama. See oli tüütu, kuni noorte vanemad ütlesid: mis te nende võõraste bambusevõrsetega jamate, seesama pilliroog sobib ju suurepäraselt kõrte valmistamiseks.
Mõeldud, tehtud. „Laenasime relaka ja läksime lõikama,” rääkis Grete ning Mihkel lisas, et nad panid kuuri alla püsti tootmise, kus kõrsi lõigati, puhastati ja pesti. Pärast uue toote väljakuulutamist tuli kohe esimene tellimus Islandilt nelja restoraniga ketilt. „Andis vihje, et tehke lühemad kõrred,” muigas Mihkel.
Siis liitus meeskonnaga kolmas liige, noor materjaliteadlane Sander Õun. Ta nägi sotsiaalmeedias Pillirookõrre postitust. Sanderi eriala on looduslike materjalide uurimine. Varem on ta valmistanud näiteks želatiinist nahka. „Teadsin varasemalt Gretet. Uurisin, mida nad teevad ja mis on nende plaanid,” sõnas Sander. Nii ta kampa võetigi. Sandri ülesanne on kirjutada projekte ja tema tegeleb ka sellega, et pillirookõrre kasutamine oleks ohutu. Ta mõtleb, mida pilliroost veel saaks teha. Mõtted liiguvad topside, taldrikute, aga miks mitte ka karpide ja pakendite või hoopis kompostikastide suunas. Näiteks võttis Sander rahakoti vahelt visiitkaardisuuruse pilliroost valmistatud lehekese.
Loe lähemalt siit.